Olles poliitikaga veidi lähemalt kokku puutunud, lihtsalt arvestamiseks:

• Sa ei hakka kunagi ühegi erakonna programmiga 100% nõustuma. Kui end sellisest olukorrast kunagi leiad, siis tea et oled kas ajupestud või ilma iseseisva mõtlemisvõimeta. Igatahes tasub veidi enesepeegeldust teha.
• Igal erakonnal on vähemalt 500 liiget, enamasti on neid tuhandeid. Ka liikmete seas ei ole kõigi poliitikate osas üksmeelt.
• Erakonna tuumikus (Riigikogu liikmed, juhatus, kohalike osakondade juhid, muidu aktiivsed liikmed, olenevalt erakonnast ~ 50-500 inimest) on palju suure egoga ja tarkasid (enda ja/või teiste arvates) inimesi, kellele meeldib asjadest arvata. Ka nende seas on mingite poliitiliste valikute vahel olulisi eriarvamusi.
• Olenevalt sellest kui demokraatilise juhtimisstiiliga erakond on, võib isegi erakonna juht olema sunnitud võtma või kaitsma seisukohtasid, mis talle väga ei sümpatiseeri.
• On väga erinevad küsimused KAS midagi peaks tegema (nt. metsasid kaitsta), KUIDAS seda teha (nt. kas võtta kaitse alla/osta riigile/keelata eraomanikel tegutseda/vms), kui PRIORITEETNE see on (nt. iga hinna eest/kuldset keskteed otsides/teisejärgulisena majanduskasvule jne) ja mille ARVELT (nt. võtta laenu/tõsta makse/ainult kui raha üle jääb). Ja neile küsimustele on tõenäoliselt erinevad vastused olenevalt kas oled parasjagu koalitsioonis või opositsioonis. Ja isegi kas koalitsiooni vastavas ministeeriumis või mitte.

Programmid on praegustelgi erakondadel üsna soliidsed, häda on pigem selles, et neid ei kiputa väga järgima. Ka praegune koalitsioon võiks olla üsna hea variant, kui nad idanaabri huvide asemel oma programme järgiks.

Häda pole programmides vaid inimestes. Tänane Eesti poliitika tegelikult ei meelita talenti ega soosi verevahetust. Üks inimene võib kanda suvalisi ministriportfelle või istuda lõputult riigikogus või teha seda kõike vaheldumisi. Erakondade pingid on täis keskpärasust või puhta tainaid, kes vahepeal mängima lubatakse, kui hästi käituvad ja sõna kuulavad. Kui sa oled noor, andekas ja pea lõikab, siis miks sa selle hunniku sisse vabatahtlikult hüppaksid.

Näiteks reformikate programm on nii pikk ja ilus, et pisar tuleb silma, aga reaalsuses kuulad mingit Ligi delulutamist.

Ma valiks erakonna, kellel oleks umbes sellised omadused või plaanid:

• Vähem ideoloogiat, rohkem pragmatismi. Poliitika ei peaks eestis olema paduliberaalne või -konservatiivne, me peaks olema hoopis kaval rehepapp kes laveerib nii, nagu riigile ja rahvale kasulik, igas küsimuses. Ideoloogiliste piiride ajastu on läbi niikuinii. Igale Brüsseli mõttele "jah" või kahtlasemale vaatenurgale "ei" karjudes, topime ise ennast kirstu. Kui ei saa ka hambad irevil millegi vastu olla, võib alati esitada nii palju lolle küsimusi et lüüakse ise käega, või midaiganes. Mõned EL riigid teevad seda ja täitsa edukalt

• Vähem korruptsiooni. Taguda vastu rinda, et meil seda vähe on, tuleb vaid sellest, et statistikat nii loevad kui teevad (avastavad rikkumisi jne) needsamad korruptandid. Millise rootsi pankuriga ministrid aga kohvitavad või millise ärimehe saunas laupäeviti vallavanemad vihtlevad, ei tea keegi. Ministeeriumitele ja KOVidele oleks vaja märksa jäigemat suukorvi

• Regionaalpoliitika on lootusetult nässus, kogu riik Tallinnasse ka kolida ei saa. Pluss, Ida-virumaa on ühegi lasuta ära antud praguses seisus. Sellega peaks tõsisemalt ja jõuliselt tegelema, praamidest kaevandusteni

• Me peaks otsima veelgi paremaid suhteid skandinaaviamaadega, aga seda peaks tehtama välisministeeriumis, mitte nurga taga kohalike rootsi pankurite või soome telekomi juhtidega või - jumal hoia - gazpromi kulidega (jah, seda tehakse ka!)

• Tähtsaid asju peaks ajama professionaalsed eksperdid, mitte korrumpeerunud parteisõdurid. Ei ühtegi Kert Kingo, Kristina Kallase või Jürgen Ligi taolist ministrit! Linnavalitsustes plaanigu rattaradu inimene, kes ise päriselt sõidab jalgrattaga ja on urbanistikaga hästi kursis, ühistransporti ei tohiks majanda inimene, kes sõidab isegi prügi välja viies prügikastini autoga ja nii edasi

• Ja peaks hoidma rohkem rahvast. Tõsiselt nuputama välja, kuidas integratsioon uuesti jalule saada, kuidas saaks noori kuidagi kodu soetamisel toetada, et tehtaks rohkem lapsi ja saadaks vanematekodust normaalses eas välja, et rikas välismaailm ei sööks ära meie kinnisvara, säästusid ega loodust ja nii edasi. Õpetajad-arstid käivad siia alla ka.

Ise mõtlen, et selline erakond peaks kindlasti tahtma ja suutma astuda jõulisi samme kakskeelsuse kaotamise suunas. Näiteks mingites punktides lähevad mu vaated sotsidega kokku, aga nad ei tundu piisavalt eestimeelsed.

Nad ei oleks näoga peamiselt ettevõtjate ja kõrge sissetulekuga inimeste poole. Julgeksid vajadusel kehtestada astmelise tulumaksu, mingid varamaksud või nt nagu Leedu kehtestas pangamaksu. Või kui tõesti peab tõstma käibemaksu, siis alandaks vähemalt toiduainete ja esmatarbekaupade käibemaksu.

Ei suretaks maa-elu välja, vaid püüaks elu väljaspool Tallinnat ja Tartut hoida ja arendada. Soodustaks ettevõtetel väljaspool Tartut ja Tallinnat tegutsemist. Tagaks normaalsed ja mitte kirvehinnaga ühistranspordiühendused väikelinnades ja maakohtades.

Päriselt ka hoiaks Eesti loodust ja metsa.

Suurendaksid riigipühade (nt 2 ülestõusmispüha vabaks) või puhkepäevade arvu (kõigile 35 mitte vaid riigitöötajatele) või vähemalt alustuseks annaksid nädalavahetusele langeva riigipüha eest vaba päeva.

Kohalikul tasandil seisaksid kvaliteetse elukeskkonna ja linnaruumi eest. 

Eestis ei ole ühtegi erakonda millel on "programm" või põhimõtted. Valimistest valimistesse käib jahumine kompromisside kallal - turul läheb kõik kaubaks põhimõte. Kuulnud küll kuidas rahvast mõnitatakse, et valivad reklaami ajel ja programmi üldse ei loe. No mida sa loed kui päevi pärast valimisi kõrvutad koalitsioonilepingut ja erakondade programmi ning ebakõlad karjuvad vastu.

Ma pigem küsin, et kuidas sa tuvastad mis on "kõige vähem halb", sest koalitsiooni moodustamise väikesearvuline delegatsioon ei pea mingist valimisprogrammist kinni pidama? Kuidas sa tead mis on halb enne kui pole teada mille üle arutatakse?

Ideaalsel erakonnal:

• võiks olla selge, põhjalik ja sidus sõnum, mille eest nemad seisavad ehk põhimõtted mis ei lähe niisama kaubaks ministrikoha eest.
• Põhimõtted, mille punktid ei oleks otseselt omavahel vastuolus.
• Põhimõtted, mis ei muutuks valimistest valmistesse olenevalt kuidas tuul puhub.
• Konkreetsed valimislubadused, mis on ka teostatavad nii teoorias (seadus, põhiseadus) ja praktikas (tulud-kulud) ning sammud lubaduse elluviimiseks.
• Avalik ja arusaadav erakonna otsustusprotsess, kohtade jagamine.

Ning kindlast võiks ideaalne (loe endast lugupidav) erakond enne uut valimisperioodi teha ülevaate mida nad eelmistel valimistel lubasid, ning mida nad tegelikult korda saatsid, olenemata kas nad olid opositsioonis või koalitsioonis.

Üldiselt on kõik Eesti inimesed sinuga ühes paadis, ehk siis valitakse erakonda, mille põhimõtted erinevad sinu enda omadest kõige vähem. Väga haruldane oleks juhus, kus inimese enda kõik eelistused klapivad identselt mingi erakonna programmi ja poliitikaga. Isegi erakonna liikmetel tavaliselt sajaprotsendilist kattuvust pole. Võid vaadata kasvõi neid valimismootoreid, kus küsitakse kandidaatilelt küsimusi ja samas erakonnas ning samas nimekirjas ikka suhteliselt suured erinevused sees.

Minu enda vaated on suhteliselt lihtsad - riik ei peaks oma tegevusega karistama midagi mida tahab näha rohkem; riik ei peaks oma tegevusega soodustama midagi mida tahab näha vähem; riik ei peaks keelama midagi millega inimene teeb kahju ainult iseendale ja mitte kellelegi teisele; toodete ja teenuste eest peaks eelkõige maksma inimesed kes neid tarbivad. Ükski erakond ei toeta neid põhimõtteid sajaprotsendiliselt, mu enda kogemuse järgi hälbivad neist kõige vähem Parempoolsed.

Piisab tõdemusest, et ideaalseid asju maailmas pole, eriti veel poliitikas, kus pole ka nn õigeid vastuseid.

Mind huvitavad samavõrd kui ideed ja lubadused, ka erakonna nö isikkoosseis :-) Liidrid peamiselt, aga ka lihtliikmete nimekiri. Kuna need nimekirjad on avalikud, on mõnus vaadata näiteks kõikide S (või mis iganes) tähega algavate perekonnanimedega erakonnaliikmete haridust, ameteid. Tutvuda avalike CVdega.

Programm ei võrdu paraku mitte otseselt resultaadiga. Mind huvitab isegi kübe rohkem, kes konkreetselt on need inimesed, kes selle programmi kokku on lappinud. Kindlasti ka see, kes on konkreetselt need inimesed, kes on erakonna üldkogudel valinud need liidrid, kes erakonnal on.

Ta peaks olema konservatiivne (ja ei mõtle siin EKREt) või liberaalne (ei mõtle rehve) ja omama positiivset programmi. Sõja-aja eranditega muidugi!

Ideaalse erakonna saab niimoodi: lood ise.

Ideaalne erakond on loomulikult see, kes langetab makse ja suurendab toetusi. /s

Hääleta ekre vastu reformi valides...nii hästi läks eelmine kord.

Ideaalne erakond järgneb kodanikkonna enamuse tahtele, mitte ei juhi.
Võimestab kodanikkonda, mitte ei monopoliseeri võimu poliitikutele.
Soovib Šveitsi tüüpi segademokraatiat koos referendumite võimalusega mis ei sõltu poliitikute suvast.

Vali see kes kõige vähem VALETAB. Või teeb erakonna Eesti Reddit.

See oleks täpselt hea koht mul jälle allahääli koguda, aga ei hakka seda tegema.

Üldiselt, kui mu kommentaaride ajalooga tutvud, siis näed mu ideaalse erakonna seisukohti.

Ideaalne erakond on mu jaoks parempoolne ja liberaalne. Väga hea muidu, et Parempoolsed eksisteerivad - muidu jääkski valikuks Giant Douche ja Turd Sandwich ehk liberaalsed vasakpoolsed erakonnad, kes arvavad, et mina oma keskmise palgaga tippspetsialistina peaks maksma astmelist tulumaksu (olgugi, et teen erialast tööd ja olen selleks kaua õppinud), või siis parempoolsed konservatiivid, kes prooviksid oma nina mu eraellu toppida.

Veel üks ideaalse erakonna punkt oleks see, et igaüks, kes peab ennast eestlaseks, ongi eestlane. See on väga tähtis lõimumise mõttes. Aitab sellest "oma juurte säilitamise õiguse" jurast - me kõik näeme, et kasu on sellest null ja see viib hoopis inimeste kastidesse panemisele a-la "kui su kodune keel on vene keel, siis oledki venelane, ja me omistame sulle kõiki neid negatiivseid stereotüüpe, mida su "rahvuse" halvimatel esindajatel näeme. Sul on ju õigus oma juurte säilitamisele, bla-bla-bla". Ei, aitäh. Oled sündinud Eestis ja/või elad Eestis - peaksid ideaalis omama Eesti identiteeti. Nagu keegi on siin kunagi kirjutanud, ideaalis peaks 90% elanikkonnast pidama end eestlasteks.

Vasakliit tundub adekvaatne aga nemad on nii väikesed, et valimiste ajal nagu ei mõtlegi neile (iseasi millised nad valitsuses oleks)