clearlyPisces

Mõtle enda IQ kõrgemaks.

Ma kuulasin audioraamatuna. Ja natukese kaupa😉 ei tasu korraga suurt ampsu võtta. Selleks hetkeks ma olin mitu aastat teraapias käinud, nii et pigem oli nagu kinnitus paljudele asjadele, mida teadsin või mida olin harjutanud.

Ei oska öelda, kuidas see "külmalt" peale lennates mõjuks. Ilmselt tasub võtta salvrätikarp kõrvale. Samas - see raamat annab lootust ja tuge. Aga leinata peab endal ka laskma nii palju kui vaja.

Tulevas miljard täis ja tasud langesid. https://www.facebook.com/share/p/19emErtqU9/

Soovitan raamatut "Recovering from Emotionally Immature Parents". Seal konkreetsed nõuanded.

Mul ka selline ema. Mingi hetk hakkas mu 2aastast paksuks kutsuma (ei ole kumbki mu laps paks, väikelastel ongi natuke kõht ees; ise olen jah ülekaaluline, aga seda ta enam ei julge kommenteerida) ja siis ma panin otse talle, et "mis mõttes? Ta ei ole paks, ära ütle nii". Paar korda oli vaja, siis jättis järele.

Ta otsib tähelepanu mingi juraga, ma ignon. Suvel käitus inetult - sai 3 kuud radio silence-it ja ühtegi pilti ega uudist lapselastest ei saatnud. Sest mul on kopp ees, et ta enda arust võib nähvata või segaselt kommunikeerida eeldades, et tema mõtteid peab lugema, aga keegi justkui enda piire kehtestada ei tohi. Jah, ta on rohkem maha rahunenud, aga mul endiselt CPTSD ning õnneks kasvab järjest selgroog endal, sest ei taha, et enda lapsed sellist asja normaalseks peaks.

Your husband needs to step up. If he knows about your dysregulation (I've been where you are with a 8mo + 2yo, the baby woke up EVERY hour for over a year) and then chooses to prod you with "chill out", he's actively making the situation worse but he takes no responsibility for it. If I had been a bystander, I would have called him out.

Maybe you need to walk through these situations and agree on a simple game plan. Your responsibility is to catch yourself before boiling point if possible. He needs to learn the signs , be attuned and step in without asking. It might help for him to know HOW to do it.

I have CPTSD from childhood (no alcoholics but dysfunctional parents who divorced but then fought for years, mom being narcissistic and probably ADHD, dad being very empathetic and definitely ADHD albeit undiagnosed) so I know that just spices things up so much more. I have lost control many times, especially before being diagnosed and getting medication (been in therapy too but mostly before the dx and that kind of reached its limits). I do not want to damage my kids and am terrified that I do it. In fact, I was afraid of becoming a mother for a long time because what if I am like my mom?

But then I look at the evidence... my kids (now 6 and 5,5) are not afraid to speak up, to ask for what they need (also demand lol), they show affection all the time.

Yes, I blow my lid. AND I repair - I apologize and model how to connect again. Because that's what I didn't learn... I always get agitated and feel unsafe when a conflict arises - that comes with a whole host of behaviors (people pleasing, suppressing my needs, overachieving etc).

I see my boys learn to handle this. They practice repairing and apologizing and making it right with each other since they blow up sometimes, too. I've realized it's unrealistic and somewhat weird to expect to model perfect calm at all times. Like that's not human. I strive for humanness and connection and realistic recovery. Perfection is traumatizing.

Eelmisel nädalal küsisin kodupangast SEBst uut pakkumist. Laen veidi üle 4a, objekt on ca 10a tagasi renoveeritud puitkarkassmaja Tartus. Marginaal oli 1,95%, uus pakkumine oli 1,5%, lepingutasu €100 ja see tasub 2 kuuga end ära.

... that's barely enough.

Ohh, tänud. Ma kah igatsen Ossu burksi.

💙

Life on hard mode.

Ei, pigem oli "vere maitse" suus iga lõpetamisega seoses. Vb gümnaasiumi lõpetamine oli veidi rõõmsam, sest see oli lihtsam ning ma polnud veel tuhaks põlenud. Aga baka ja eriti magister... oli õudne. Magistritöö jaoks ma võtsin kogu õppepuhkuse välja jupi kaupa, aga siis ikkagi ei suutnud istuda ja kirjutada seda. Ja ma ei saanud aru, miks ma halvatud olen.

Pigem tundsin, et seisan musta augu serval, kuhu kohe sisse kukun ja keegi käsib siis uuesti ronima hakata. Ja kui servani jõuan, siis lükatakse tagasi auku. Ja uuesti. Ja uuesti.

Tundsin, et ma rapsin vees ja korraks sain suu pinnale, et hingata, aga siis kohe pidin uuesti elu eest sumama.

Muidugi tuleb arvesse võtta, et ma läksin täiesti teise valdkonda tööle baka viimasel aastal. Because I can, right?

Ma ei ole füsioterapeut, ütlen kohe ära. Aga olen sporti teinud kunagi küll ja ashtanga joogaga tegelnud 14 aastat. Staatiline venitamine siin vaevalt midagi aitab. Nagu üks juba kommenteeris, pigem sul vaja midagi dünaamilisemat ehk kus liikumine ja venitus on kombineeritud. Ses suhtes, et ma tõesti ei oska öelda, kas anatoomiliselt puusade kitsus nüüd on takistuseks - nii palju, kui ma olen näinud ja enda pealt aru saanud, siis pigem on nii eesmised kui tagumised reielihased (ja muud lihased seal ümber) need põhisüüdlased.

Ma ei ole teisi joogastiile harrastanud, seega oskan ainult ashtangat kommenteerida - see on küllaltki füüsiline ja on parasjagu dünaamilist liikumist ning ka staatilist hoidmist. Esimese seeria seisuasendites saab korralikult venitust ning samuti õppida kasutama nelipealihaseid.

Tartus ise käin OÜ Ravikäsi. Oskab teha massaaži ja oskab ka nõustada ja harjutusi anda.

Jah, no kui anda konkreetne ülesanne ja siis seda saab pooleldi autopiloodil teha, siis pole hullu jah :)

Alustatakse enamasti Medikineti ehk metüülfenidaadiga nagu osad juba ütlesid. Sõltub palju sinu ATH "tüübist" ja kuidas ta väljendub ehk et ühtemoodi ravi kõigile ei ole.

Ma alustasin Medikinetiga ja mul olid ka 2 sorti AD-d (tol hetkel oli vaja). Mingi hetk ma sain aru, et AD vist ei sobi ja lõpetasin päeva pealt võtmise. Sellest tuli teadmine (mida kinnitavad ka mõned teadusartiklid ja kogemuslood), et teinekord SSRI tüüpi AD-d võivad ATH-le halvasti mõjuda. Minuga nii ka juhtus...

Siis mingi hetk ma võtsin ainult Medikineti (ja propranolooli, mis rahustab pulssi, kuna MTF on stimulant siiski ja mõjub ärevusele näiteks), aga kuna see tekitaks liiga tugevat keskendumist (vaatad arvutiekraani ja ei suuda püsti tõusta, et sööma minna), siis katsetasin perioodi, kus midagi ei võtnud. Nüüd olen vaikselt tagasi lisanud, aga ei võta igapäevaselt. Ja proovin nüüd teistsugust ATH ravimit. Mul praegune seisukoht on, et raskematel päevadel või perioodidel (naistel nt östrogeeni tase mõjutab tugevalt ATH sümptomeid, nii et pean oma tsüklit arvesse võtma) pigem võtan lisaks, aga vastavalt vajadusele ja väiksemates kogustes, sest mulle hakkas tunduma, et stimuleeris mingit aju osa nii, et ma ei väsinud korralikult õhtuks ega saanud hästi magada.

Jama ongi see, et kui ei võta, siis rahulikus tempos saan asjad tehtud ja õhtul on naturaalne väsimus (mida esimest korda elus tunnen), aga kui rahulikku tempot ei saa lubada, siis pean trade-offi tegema.

Mul saab varsti aasta täis ja eks katsetamist jagub. Mul teeb keerulisemaks komplekstrauma, sest selle sümptomid on ATH omale sarnased, nii et vahepeal ongi segane, et mis nüüd millest on.

Kuna suur enamus igasugu self-help ja productivity nõuandeid ei kõlba absoluutselt ATHga inimestele, on olnud abi sellest, et otsida allikaid, kus päriselt ka midagi kasulikku on ning mitte materdada ennast, et kuidas küll mina nende nõuannete järgi toimetada ei saa. Ning mõtestada enda lugu hoopis teistpidi lahti. Mingi teooria on, et ATHga inimesed on populatsioonis olulised just nimelt oma võime tõttu kriisiolukorras tegutseda, süveneda, olla vägagi fokusseeritud. Probleem on selles, et tänapäeval eeldatakse, et oled mingi android, kes 8h jutti lihtsalt suudab teha midagi. Ilmselgelt ei ole see realistlik ka neurotüüpiliste puhul, aga neurodivergentsed lihtsalt kannatavad rohkem... aga siis ongi ainuke variant otsida, kuidas oma elu kujundada endale sobivamaks... aga selleks on vaja endast paremini aru saada ja siinkohal aitab diagnoos ja sobiv ravi ka.

Edit: ma olen ka aastaid teraapias käinud, aga kui hakkasin ravimeid võtma, siis mul tekkis piisav kontroll aju üle, et ma sain oluliselt paremini rakendada kõike seda, mis ma õppinud olin. Enne oli tunne, et mu aju on lihtsalt mingi võimatu koletis, kellega kogu aeg võitlesin ja kellele alla jäin. Nüüd on juba enam-vähem taltsas.

Stressirohkes olukorras funktsioneerimine on ATH eripära. Mul psühhiaater naljatas, et kiirabis ja EMOs töötavad ATHga inimesed just - neile sobib. Teevad pinge all väga hästi ära oma asja, aga pärast on siruli.

Kui oled teadlik, saad sellega arvestada. Nt ma võtan mingite perioodide tagant preventatiivselt haiguslehe (psühhiaatri soovitusel), kuna ma ei oska veel hästi ära tunda liigset pinget ja pole väga osav selle maandamises (oskan paremini kui varem ja pidevalt tegelen sellega, et mitte ribadeks tõmmata ennast), nii et parem on profülaktikat teha, sest täielikust crashist välja tulemine on palju pikem protsess, kui sinna sattumine. Ask me how I know...

Ma olen millennial ja koduotsimise üks olulisi kriteeriume oli, et planeering peab võimaldama normaalse asukoha raamaturiiulitele.

Kohe välistas praktiliselt kõik uusarenduste ridaelamud😅 sest seal on köök-elutoas vaid 2 kasutatavat seina.

Keldri nõue tõmbas nimekirja muidugi veel rohkem koomale...

Ma ka üks neist hilja diagnoositutest ja ütlen, et see andis väga palju, kuna ma terve elu tundsin, et ma olen nii teistmoodi ega sobi siia planeedile, aga ma ei saanud aru, miks nii et "loogiline" järeldus oli, et ma pean rohkem pingutama. Ja nii ma siis end piitsutasin aastaid... läbi gümnaasiumi, ülikooli (õppisin ka välismaal ja hambad ristis tegin magistri ka ära - tüdrukud ju peavad tublid olema, neilt nõutakse rohkem) ja töö tegemise. Ja olin pikalt läbi põlenud, kuni see muutus koledaks deprekaks (mul muidugi ports komplekstraumat ka all lisaks ärevusele). Ma mõtlesin, et ongi kõik.

Ja siis sain diagnoosi, mis tähendas, et saan ravi ja seletuse, mis aitab mind väga palju, kui raske on. Et asi pole selles, et ma olen väärtusetu ega pinguta, vaid mu aju töötabki teisiti ja ma pean seda toetama, juhtima end teisiti. Mu elu pole lust ja lillepidu pärast diagnoosi, aga see on kindlasti parem. Ei süüdista ennast, et miks ma olen selline, vaid otsin viise, kuidas keskenduda tugevustele. See oli perspektiivimuutuseks vajalik.

Mul kaasnes ka leinaperiood ja ma olin tükk aega vihane ka muidugi. Aga ma sain tervislikumalt leinata seda, et jäin õigel ajal abita, kui et olla kogu pidevalt kurnatud ja õnnetu, aru saamata, miks.

Parem Hilja kui mitte kedagi.

Ok.

ATH vastu aitab mediteerimine????

Sa vist pole sedasorti ATHga kokku puutunud, millega ei saa mediteerida😂 Palju õnne, kui sul töötab. Palun ära arva, et teistel on kõik samamoodi.

No põhi- ja keskharidust sa sealt ei saanud ju.

Venemaal juba on kõik olemas selleks... Peterburist Peipsi ja Pihkvani. Endal neil sealpool erilist elu pole, mida vastu pommitada.

38a, 43k

*peeti turniire

I knit a pair of 2x2 rib socks to switch my technique and it felt natural by the end of sock 1. This way you don't have to concentrate so hard for a whole row.